Oh, tean, minu viimasest postitusest on üsna palju möödas. Ehkki ma alati peale viimast postist luban, et nüüd olen siin blogis aktiivsem, juhtub ikka nii, et päevadest saavad nädalad, nädalatest kuud ja nii kerge silmapilguga ongi juba mitu kuud möödas. Aga täna ma tahaksin teiega jagada üht oma suure unistuse…

Ausa ülestunnistusena pean tõdema, et ma polnud varem Olde Hansa restorani külastanud. Ja ehkki Tallinna vanalinnas jalutades juhataks tuttav karamelline mandlite lõhn sind otsejoones sinna, siis kuidagi on juhtunud nii, et mina veel polnud jõudnud seda restorani külastama.  Kas teadsid, et Olde Hansa on Eesti üks vanimaid restorane. Maja, mis…

Palju aastaid tagasi avastasin end istumas täiesti võõra inimese tugitoolil ja lahistamas nuttu nii nagu poleks homset. Olin endaga pahuksis ja otsisin kedagi, kes aitaks mind kokku lappida. Põhjuseid ma enamvähem teadsin, aga tegelikult jooksis kõik ühele ajahetkele kokku ja nii ma end sealt võhivõõra tugitoolist leidsingi. Õnneks. Vist. Põhjus,…

Ehhki tegelikult peaks ja võiks suvi juba kohal olla, siis istun siin arvuti taga kampsun seljas. On juuni keskpaik, sokke mul jalas pole, aga see tähendab vaid üht – mu varbad külmetavad. Aga ma olen tugev, vähemalt selles ma alla ei anna, ikkagi suvi on käes ja villased sokid on…

Ma ise ka ei oska seda endale kuidagi seletada, aga minu viimane retsept on pärit märtsist. See teeb kolm kuud, kolm pikka pikka kuud, mis on möödunud silmapilkselt. Märtsis saime üles minu rohkem kui 10 aastat südamesopis peitunud unistustest – mereäärses paiknevast helesinisese majakese. Ma olen ikka öelnud ja mõelnud,…

Ikka ja jälle taban end mõttelt, et miks me midagi teeme. Kui mind midagi ärritab, siis püüan mõista, et mis siis selle emotsiooni minus välja toob. Magamata öö? Lõpetamata projektid? Tüli kaaslasega? Meil on sõda. Sõda Ukrainas, mis minu lapsepõlvekodust on vähem kui 1000 km kaugusel. Umbes sama kui sõidame…

Mis seal salata, sellest peekonisse mähitud sisefileest olin ma ammu mõelnud. Kes iganes peekoni välja mõtles, tea, et sa olid üks paganama geenius. Krõbe ja soolane ning poleks toitu, kuhu ta ei sobiks. Meie pere üks lemmiksalateid on Baieri kartulisalat ja just krõbeda peekoniga. Kui Sul ideed otsas, mida suupistelauale…

Ehkki üks pidustustehooaeg on läbi, hiilib kevad juba vaikselt ligi. Ja see tähendab vaid üht – ta on varsti käes! Meil on sel aastal lund nii palju, et vahepeal polnud ka kõrvalmaja näha. Üks pühapäev, kui koju jõudsime, oli lund nii palju tuisanud, et saunaruumi, stuudiosse ja puukuuri pääsemiseks, kühveldas…

Ei tea miks küll on nii, et vahel peab oma soovidega eriti ettevaatlik olema, teinekord, aga soovid midagi nii hirmsasti, aga üldse ei lähe täide. Mul oli üks salasoov, mida ehk soovisin liigagi palju ja pean tunnistama, et selleks jõuluks see siiski ei täitunud. Küll aga tabasin end enne pühi…

Kartulisalat on meie peres on juba aastakümneid erilisel kohal olnud. See poleks ka mingi eriline sündmus kui suur kauss kartulisalatit ei ilutseks keset söögilauda. Selles kohe on midagi. Midagi sellist, mis meeldib nii lastele, emale – isale, papale ja mammale.  Meie tegime kartulisalatit, aga sel korral hapuka õuna ja heeringaga.…

Ma ausalt ei tea kedagi, kellel Viljandiga ei oleks mõnd head mälestust. See südasoe tunne mis tekib, kui Viljandi hakkab lähemale jõudma, seda oleme me kõik tundnud. Kui ma olin 7-8 aastane, oli reis Viljandi turule minu ja minu ema aeg. Võtsime alati selle pisikese seikluse ette vahetult enne kooli…

Pean tunnistama, et ma ei olnud varem gnocchisi ise teinud. Aga mõte sellest, et see koosneb peamiselt 3st koostiosast ja võib maitseda nii hästi, oli parajalt erutav. Kuulnud olin ma neist palju, eelkõige on neid iseloomustatud kui suussulavad pilvekesed ja ehkki, minu omad kohe suus ei sulanud, siis Antsu juures…

Vanad traditsioonid ja uudsed lähenemised – just nii tutvustab end 10 üsna erineva taustaga restorane koondav maitseseiklus Ida-Virus. Ja minul oli suuuur suuuuur au neid ja nende meistriteoseid jäädvustada. Mulle see toit on ikka väga südamelähedane. Ma vaimustun suussulavast sisefileest rohkem kui mõnest kingapaarist. Vaarikavaht kondenspiimaga võib olla ainuke mälestus…

Ehhki vähemalt korra nädalas tuleb mul tahtmine lennupiletid osta ja kuhugi seiklema minna, suutis mind meie oma pisike Eesti jälle üllatada. Vaid 1,5h tundi sõitu ja leidsin end ühest üdini inspireerivast gastronoomiatalust. Peremeheks Ants Uustalu ja kelle käe alt jõudis meie lauale ülimaitsev 5-käiguline õhtusöök. Igale roale eelnes peakoka tutvustus…

Kuna Tallinna külastus oli niivõrd tore, siis vaikselt juba ootasime oma uut sihtkohta. Ja selleks sai Narva! Nagu ikka ootas meid seal üsna tihe programm, aga tsakrad olid avatud ja teadsin, et tuleb üks meeldejääv nädalalõpp. Kahjuks kostitas Ilmataat meid mega tuule ja rohke vihmaga. Aga lõppkokkuvõttes polnud sellest midagi, nägime…

Ma olen juba mitu aastat pühendanud end rohkem teekonnale kui sellele kuhu ma jõuda sooviks. Soov õppida ja areneda, end proovile panna, nuttu ja naerda, ebaõnnestuda ja õnnestuda. Ma pole unistanud fotograafiks saamisest või eduka blogi pidamisest, küll aga olen ma tahtnud ägedaid pilte teha, oma kaamerat viimase detailini tundma…

See, et minu söögitegemisepisik pärineb minu emalt, on juba ammu teada. Tal on olnud aastaid (kui mitte aastakümneid juba) komme retsepte üles kirjutada ja mul on selle üle vaid suur hea meel. Üks neist retseptiraamatutest pärineb aastast 1982 ja sinna on peidetud üks tõeline varandus – tema kurikuulus Napoleoni koogi…

Kirjutan Sulle õhtust, mille peakangelasteks pole mitte inimesed, vaid hoopis toit laual. Inspiratsiooni selle retsepti loomiseks sain oma lemmiksarjast Gilmore tüdrukud ja ega seal ülemäära palju retsepti ei paljastatud. Sookie oli teinud oma kuulsat soolvees marineeritud sealiha ja see pidavat suus lihtsalt sulama. Ja nii saingi mina inspiratsiooni oma uueks…

See smuutikauss viib mind otsekohe ühte tulikuuma suveõhtusse. Meile olid sõbrad külla tulnud ja enne veel kui ujuma läksime, tegime kõik koos ühe maitsva smuuti. Peakangelaseks oli selles Salvest AS’i 100% ökoloogilistest vaarikatest tehtud püree, pisut Alpro banaanijooki, palju armastust ja ohtralt head sõprust. Olgu igaks juhuks öeldud, et tegelikult…

Me tähistasime oma suve algust 2 eriti suvise retseptiga. Kõik sai alguse sellest kui SALVEST mulle kirjutas ja rääkis, et neil tuleb kohe-kohe välja ökoloogilistest vaarikatest tehtud püree ja kas me oleks nõus sellest midagi maitsvat tegema. Särtsakasse vaarikapüreesse pole tilkagi lisatud suhkurt, magusust annab hoopis ökoloogiline õunapüree ja ökoloogiline…

Me oleme ikka Võsul. Elu on lihtne ja nii paganama ilus. Kuum ka muidugi! Ma vist polegi elus nii puhkuselainel olnud. Magame siin tavaliselt poole kümneni ja kõik kulgeb omas rütmis. Kõige mõnusamad on need õhtused ujumised. Võsu rand on hingematvalt ilus ja kohati on tunne, et meie armas Eestimaa…

Oleme põgenenud põrgukuumuse eest Võsu suvilasse, mis omakorda viinud meid ajas tagasi nii 30 aastat. Ragnari vanematele kuuluv suvila on nii mõnusasti oma aega kinni jäänud, isegi meie voodi kõrval seinal rippuv kalender on aastast 1987. Lasteraamatuid meil siin eriti pole, Ragnar on lastele õhtuti artikleid Tiiu ajakirjast lugenud, aga…

Me oleme nüüd pool aastat ehitanud üht eriti südamelähedast projekti – päikesekollase uksega haagissuvilat. Selle lugu on päris põnev. Ma nimelt jalutasin sellest praktiliselt iga päev mööda, pisike, paarikuune Ruudi, vankris lõunaund magamas ja mina unistades oma pisikesi ja suuremaid unistusi. Ja see väike, kergelt kinky haagissuvila lausa sositas vaikselt…

Ühel maikuu nädalal jõudis suvi lõpuks meie hoovi. Ja meie muidugi võtsime sellest kõigest viimast. Olime seda veidi kõrvetavat päikest kaua oodanud. Nii meie, kui ka taimed aknalaual, mis juba kannatamatult ootasid kolimist kasvuhoonesse. Vahel on nii, et ootad midagi kaua – kaua ja kui see ükskord kohal on, siis…

Ruts on nii suur nuudlifänn, et me võiks vabalt ainult neist toituda. Noral on veidi raskusi neid kätte saada ja on siiani sunnitud nuudleid ühekaupa tarbima. Ülinaljakas vaatepilt, aga sellises tempos saab ta kõhu täis kahe päeva pärast. Seepärast ta üldiselt loobub peale 15 minutilist pusimist ja soovib midagi muud.…

See on üks suvine ja krõmpsuv salat, mis on parajalt sidrunine ja oh-kui-maitsev! Ehe piknikuroog, mille saad teha oma suurimale vaagnale ja kõigil ülilihtne omale sobilik portsjon tõsta. Ja õhtul, kui kõik on juba koju läinud, vaagna diivanile kaissu võtta ja oma lemmikfilmi vaadates, veel viimased tükid koos kastmega kokku…

Tegelikult ma teen siin veidi sohki, sest ma olen sellest supist juba rääkinud. Aga kuna see on nii paganama maitsev, siis ei tunne ma selle pärast üldse end halvasti. Ja kuna see valmib nii kiiresti ja lihtsalt, siis ma lihtsalt tuletan Sulle meelde ühe hea ja maitsva supi retsepti.

Täiesti ootamatult on juhtunud nii, et juba terve aasta oleme poes käinud korra nädalas. Jaa, piima ja jäätise tarvis tuleb teinekord veelgi sammud poe poole seada, aga ühe suurema ostu teeme korra nädalas. Ja on kujunenud kindlad tooted, mis alati ostukorvi satuvad. Üheks neist on hakkliha. Klassikaline hakklihakaste, hakkliha pitsa…

Meie armsal Eestil on jälle sünnipäev tulemas ja ehkki väga palju põhjuseid tähistamiseks pole, siis üks ultimate lihapirukas sobib lauale igatahes. Tegelikult on seda pisut kummaline pirukaks kutsuda, lihakoogiks veel enam. “Koogivormis lihapirukas” oleks vist kõige ligilähedasem. Ragnar arvas, et see nõudis pisut liiga palju mässamist, kuid tegelikult on asi…

Miskitpärast mul isutas juba mitmendat nädalat maksa järele. Jah, sa lugesid õigesti, MAKSA järele. Sellesama maksa, mille suur fänn ma pole kunagi olnud. Maksakaste ei ole minus kunagi erilisi tundeid tekitanud, kui siis pigem külmavärinaid. Ja see kummaline tunne, et tahaksin maksa, oli ikka päris ootamatu. Aga mis seal ikka,…

See on üks sedasorti retsept, mis on praegu äärmiselt popp. Ja kui ma seda nägin, siis tegelikult olin ma juba kindel, et sellest saab üks minu lemmikumaid dipikastmeid. Muidugi, nii ka läks. Tegelikult tahan siia veel ühe loo kirja panna, enne kui retseptini jõuan. Me nimelt oleme lastega kolm nädalat…

Ma võin käsi südamel väita, et absoluutselt iga nacho, tortiljakrõps või tortilja on imemaitsev. Vaja läheb vaid veidi juustu ja ükskõik millist Santa Maria tex mex kastet. Olgu selleks salsa, juustudipp või nende sõltuvusttekitav guacamole maitsega valmis dipikaste. Soovid tõestust? Näide elust enesest – Kairi: “Ragnar, kas Sa mingit snäkki…

Minu 2020 lõppes sellega, et vahetult enne uue aasta pärale jõudmist, potsatas minu postkasti üks koostööpakkumine Kookerilt. Tead küll, need pisikesed minipannkoogid, mis hetkel hirmsat moodi kuulsad on. Aga mitte ainult kuulsad, nad on maitsvad ka, minu kinnitus selle peale!  Ma olen alati mõelnud, et kui Sa teed oma asja…

Just-just, lugesid õigesti – pisut Aasiat parikas. Ja see tulemus on nii paganama maitsev! Aga ma pean tunnistama, et vahel see kõik mul üldse ei õnnestu. Eriti tortide puhul. Ma võin küpsetada maailma ilusama biskviidi, teha ülikoheva kreemi, kuid lõpptulemus on ikkagi nii paganama kuiv ja kui mul oleks hoovis…

Pean tunnistama, et see oli esimene kord kui fenkoli oma ostukorvi sokutasin. Eks ma olen ennegi tema peale mõelnud, aga lähemalt tutvust pole lihtsalt julenud teha. Ehk põhjus peitub selles, et ma pole kunagi eriline aniisi fänn olnud ja see ongi mind pisut tagasi hoinud. Tegelikult on fenkol väga mõnus.…

“Jumal, kui maitsev”, ütles Ragnar kui esimese ampsu võttis. Tõesti, see vürtsikas banaanileib kardemoni ja apelsiniga on äärmiselt maitsev. Ülimahlane ja toitev, just selline nagu õige banaanileib peabki olema. Aga jõuludele omaselt kerge vürtsika alatooniga. Ja see kaerapiimast kreem, see on minu üks uusim avastus. Ülikerge ja õhuline vaht ning…

Kell on 6:29 ja on esmaspäeva hommik. Kõik veel nohisevad üleval, aga mina hiilisin salaja alla. Tegin väikes tiiru päkapiku toimetusi ja istusin laua taha. Praegu on minu aeg. Küll ilma kohvita (sest kohvimasina mürin võiks äratada seltskonna), aga see vaikus on ülemõistuse mõnus. Ma olen üsna kindel, et see…

Meie teised jõulud, siin Lääne-Virumaa kõige kollasemas majas. Ümberringi on kõigil valged ja hallid majad, aga meie maja on tibukollane. Ja punaste aknaraamide ja ustega. Aknal on kaks crocsi, üks heleroheline, teine heleroosa. Mõlemad ootamas päkapikku, kes sussi sisse ikka midagi magusat tooks. Sest teie, Ruts ja Nora, olete ikka…

Viimasel ajal on tempo jälle ootamatult nii palju tuure üles tõmmanud, et keha on pidanud ise pidurit tõmbama. Ma olen aastaid uskunud, et meie keha on niivõrd tark, et kompenseerida pea rumalus ja oskamatus puhkust õigel ajal võtta. Ja siis teebki keha seda meie eest ja läheb lihtsalt katki, kohe…

Ehkki oliivid mõjuvad paljudele veidi eemaletõukavalt, armastan mina neid palavalt. Sama palju nagu kappareid. Ja saia. Ja juustu. No tegelikult toitu üleüldiselt, väljaarvatud koriandrit ja tarretist. Need kaks viimast mulle väga ei meeldi.

See peediketšup on järg või algus peedipastale. Need lihtsalt käivad käsikäes, üksteist mõnusasti täiendamas. Seda et rabarber ja peet koos toimivad, seda ma varem ei teadnud. Ja see kõik suuresti juhtus tänu minu emale. Kuna minu armsale emale meeldib väga erinevaid asju katsetada, siis tänu sellele oli meie külmikus väikene…

Kui mu lastel oleks valida mida nad sooviks süüa, siis kindel vastus on, et lihapalle. Lihapallid ja lihapalle. Täidisega või täidiseta, frikadellid või pelmeenid ilma taignata. Ühesõnaga, lihapalle. Kuna elu väikelaste ja ühe täiskasvanud mehega on üks konstantne kompromisside jada, siis ongi juhtunud nii, et lihapallid jõuavad üsna tihti meie…

Galette on tegelikult lahtine pirukas, kuid kes meist ei tahaks end veidi moodsamana tunda? Peedipirukas kindlasti! Tegelikult käib see peedigalette kokku minu eelmise retseptiga – palsamiäädikas ja worcestershire kastmes marineerunud sisefilee. See kombo on lihtsalt ülemõistuse maitsev ja tegelikult väga lihtne teha. Mina kasutasin oma galette’i retseptiks oma ülimalt lollikindlat…

See sisefilee lihtsalt sulas suus ja enne veel kui järgmise tüki suhu pistsime, ujutasime selle hetkeks kastmesse ja hops, suhu see läkski. Muidugi ooo, mmm ja uuuh kui maitsev helide saatel. See tõesti oli niiiii maitsev! Järjest enam tundub mulle, et augusti lõpust oktoobri lõpuni on minu lemmikaeg aastas. Kasvuhoone…

Tead neid päevi, kus kõik on võimalik. Su to-do list on kilomeetri pikkune, aga sa tead sisimas, et see kõik on köömes! Ma tunnen sellised päevad kohe ära, kohe tean, et ma jõuan täna kõik asjad tehtud. Aga sellele järgmisel päeval ma peaagu, et ei tee midagi. Ja see on…

Sõidame just Pärnust Rakverre ja tean, et selle retsepti avaldamisega olen ma jälle viimasele minutile jäänud. Eelkõige sellepärast, et 90% selle roa komponentidest olid meie enda aia- ja metsasaadused. Võsult saime kukseseeni ja enda kasvuhoonest suvikõrvitsat ja tomatit. Külmikus oli mul veidi Rakvere LK kodust hakkliha ja eelmisest grillipeost Põltsamaa…

Tulime lastega maale minu vanemate poole ja juba traditsiooniks on osutunud, et esimese asjana lähme kanadele tere ütlema. Seal on üks suur kana nimega Baruts, kes on nii sõbralik, et laseb end lausa sülle võtta. Rebane viis eelmised kanad minema, kuid peale seda kui olime aia kuulikindlaks ehitanud, tõi ema…

Ma söön oma mütsi ära kui Sulle need ei maitse. Ausõna. Kui ma oma 7067 pildi seast retsepti otsisin, siis tabasin end mõttelt, et jumal küll kuidas see mul veel peas pole? Ma tõesti ei tea, aga ma tean, et olen neid muffineid teinud enam kui tuhandel korral. Alles paar…

Imelik. Ühelt poolt tahaks hirmsasti nii paljudest asjadest kirjutada, teisalt on pea nii tühi, et mitte miski ei voola sõrmdest välja. Tahaks kirjutada paari aasta tagusest suvisest suvehommikust, kus Ruudi ja Ragnariga Rakvere linnapäevadele läksime ja esimest korda Bonzo tänavatoidu telgist okonomiyakit ehk Jaapani kuulsat kapsapannkooki proovisime. Ja sellesse nii…

Ühes olen ma küll kindel, kui võtad plaani mistahes lihatükki (mitte riknenud muidugi!) küpsetada minimaalselt 6 tundi madalal temperatuuril, ei vaja see maitsestuseks erilisi tulesi ja vilesi. Tegelikult hea toit ei vaja üldse neid viimaseid, sool ja pipar, sidrun ja oliivõli ning mõned maitsed, mis lihtsalt käivad harmoonias käsikäes. Või…

Üks minu hea tuttav lohutas mind kui olin talle kurtnud, et käisime Ruudi ja Noraga matkamas ja see oli nii tore, et mitmeks aastaks on nüüd isu täis. Eks see pisut hapud viinamarjad oli, sest, esiteks Nora pisikesed vorstikesed, mis teda püsti hoiavad, on alles nii ebalevad, et teda peab…

Hocus-pocus! I need good food to focus! Ehkki maailm tundub siit ekraani tagant keeruline ja paanikat täis, peaksime kõik endas oma positiivsust ja naljasoont toitma ja hoidma. Nagu oma tervistki, kuigi olen kindel, et mida positiivsem Sa oled, seda (elu)tervem. Umbes 5-6 aastat tagasi jätsin maha ma oma ustava kaaslase…

Vahel mulle tundub, et ma olen endale liialt asju kuhjunud. Ei, mitte materiaalseid asju, vaid kohustusi. Tahaks kohe selle viimase sõna ära kustutada, sest kohustusteks on seda kõik raske nimetada. Õigemini raske südamega nimetada. Aga siis ma hingan sisse-välja, puhkan hetke ja mõistan, et mulle see kõik ju nii väga…

Google tuletas mulle mõni aeg tagasi meelde, et täpselt 4 aasta eest oli minu elupaigaks Valencia. Päike paistab seal enam kui 300-l päeval aastas, mõnus boogie vaib ja söök, mis viib keele alla. Paellast olen ma juba kirjutanud, aga sel korral võtan lastega ette tapased. Jah, Sa lugesid õigesti, peakokk…

Oma elu esimesed 18 aastat elasin ma väikeses 12 korteriga kortermajas. Samasugune, kuid kollane maja oli vaid paari meetri kaugusel. Paarikümne meetri kaugusel asus lasteaed ja esimesed 2 klassi. Vaid paarsada meetrit edasi asus mõnus sadam koos muuliga ja mõnus liivarand võrkpalli väljaku ning ühe pisikese puidust mängutarekesega. Ja mis…

Mida lihtsam, seda lõbusam, eks?  Mis oleks … kui mõni asi oleks lihtsam kui Sa arvad. Minu pisike kahe nublu ja ühe pika noormehega pere nõuab vaikimisi igal õhtul õhtusööki. Ja lõunasööki. Ja hommikusööki. Ning muidugi snäkke, ärgem unustagem snäkke!  Võiksin selle nõudmise juustusaiade ja pelmeenidega lahendada, aga see pole…

Pean tunnistama, et viimasel ajal on juhtunud nii, et minu kõige kreatiivsem aeg tuleb tund-paar enne südaööd. Siis kui rahu on saabunud ja lapsed üleval oma voodites vaikselt nohisevad. Üks asi on muidugi see, et vaikus on, legoklotsid on kastides ja pole enam võimalust neile peale astuda, aga hoopis teine…

Enne kui Sulle Kreetat läbi oma silmade tutvustan, pean ühe asja selgeks tegema. Tegelikult on minu südameriik Kreeka. Rohkem kui 10 aastat tagasi pakkisin sellesama kohvri, mis siiani on minu truu kaaslane, ja läksin oma ülikooli välispraktikat tegema väikesele Halkidiki poolsaarele, Oceani hotelli. Lend Ateenast Thessalonikisse möödus kahe keskmiselt jämedama…

Kui ma ühel jaanuari kuu varahommikul oma päevinäinud kohvriga Vantaa lennujaamas seisin, valdasid mind kummalised tunded. Ja see oli esimest korda nii, sest tavaliselt on lennujaamad just need kohad, kus õnnetunne hiilib juba päevi varem põue ega kavatsegi sealt lahkuda. Aga sel korral oli teisiti, kohe päris teisiti.  Mind ootas…

Ehkki ma kirjutan seda lugu paar päeva enne jõule, kujutan ma elavalt ette kuidas jõululaupäeval mu ema oma kuulsat seapraadi, praekapsast ja ahjukartuleid küpsetab. Ja tema kaste, oh see tema kuulus praeleemest kokku keedetud kaste. Nii rikkalik, täidlane ja lihtsalt erakordne! Ta paneb alati lauale oma kuulsa punase aisakellade ja…

Peatu! Peatu kohe! Seisa hetkeks, mu maailm, sest see kõik meeldib mulle liiga palju. Kui veel aasta tagasi oli suur mure minu karupeakese vallutanud, siis täna on kõik teisiti. Kui veel aasta tagasi ei olnud küpetki jõulutunnet, siis sel aastal ujutab üle. Aga elu ei saagi üks kriips olla, üles-alla,…

Veel enne kui retsepti juurde jõuan, pean ära märkima, et täna algab minu elus midagi, mida ma varem sellisel kujul kunagi teinud ei ole. Nimelt avati Rakveres uues kohas Loovuskeskus ning selle omanik kutsus mind juba suve algul sinna juhendajaks. Kui ma kolm kuud kordagi sellele polnud mõelnud, oli ühel…

Minu ema on arvamusel, et tänapäeva emad on rohkem stressis suuresti sellest, et neil on oluliselt rohkem aega kui nende ajal oli. Ei mingit lõputut marlide ja pesu pesemist ning kuivatamist. Kõik hoidised tehti ise, korilus oli elu tavaline osa ning söögi kojutellimine – sellisest hullust ideest ei osanud keegi…

Kõlab kummaliselt, eks? Aga kui ütlen, et tegin RED VELVET’i kooki? Juba parem, eks? Tegelikult olen õunaäädikat tordis kastutanud varemgi, sest kui sooda ja äädikas kokku saavad, on tänu keemilisele reaktsioonile tulemus päris vägev. Selline, nagu sööks svammi, aga maitsvat ja magusat svammi. Sel korral ei saa ma retsepti osas…

Frank Kutteri salalaekas oli 2 seapõske. No eks ma ise tegin vihje neile, et hirmsasti tahaks seda proovida, aga kui need nüüd üks hetk mu köögi töölaual vastu vaatasid, olin ikka päris mures. Seda peki värki ikka oli ülemõistuse palju, isegi minu jaoks. Aga mis siis ikka, hakkame pihta! Esmalt…

Pean tunnistama, et see oli üks väga mõnus õhtu. Okei, parandan end, see oli väga mõnus tunnike. Sidusime oma eluõied kimpu ja viisime tunniks vanavanemate juurde. Ise aga hüppasime autosse ja võtsime suuna Porkuni järve äärde. Olin pakkinud kaasa meile Frank Kutteri suitsusest välisfileest võileivad, aiast mõned õunad ja Päts…

Nublu laulab Ruudi lemmikloos, et Sa ütlesid sa oled blogger (blogger). Ma ütsin mul on poogen-poogen. Tegelt-tegelt-tegelt ka. Kui Sa pole veel seda laulu kuulnud (Nublu – TMT), siis on selleks viimane aeg. Ma pole päris kindel, et saaksin enda kohta öelda, et ma olen blogger. Kuid poogen pole mul…

Oeh, küll on palju aega möödunud viimasest postitusest… Nii palju tahaks kirjutada, aga juba kolmandat korda kustutan kõik ära. Tahaks heietada ja halada, tahaks rõõmustada ja naerda. Kõike on, aga kuidagi ei oska seda endast välja kirjutada. Onu Tom läks vanaema juurde ja nüüd pool suguvõsast tülis pisikese armsa kollase…

Tunnistan kohe ausalt, et ma pole kunagi suur hummusefänn olnud. Röstitud kikerherneid kerge tšilliga armastan küll, seega asi pole just kikerhernestes, aga hummus…see pole päris 100% minu cup of tea. Aga see kreemine ahjupeedihummus…see on hoopis teine tera. Peedi magusus ja kerge küüslauk, veidi särtsakat sidrunit ja siis veel pisut…

Kui eelmisel õhtul kukub Su kaamera koos kalli objektiiviga kildudeks võib mõnigi meie seast seda halva märgina võtta. Kui hommikul üks lastest on nii nohune, et peaks ämbri kummiga ta nina alla riputama ja teine on nii pahas tujus nagu oleks kõik maailma jonnijuurikad öösel tema sisse pesa teinud. Ka…

Okei Ruts ja Nora, asi on päris kehv. Paps müüs meie Rakvere pesa ära ja täna selgus, et see ainuke maja, kuhu ta oli nõus kolima, leidis hoopis uued omanikud. Pole hullu, hetke stsenaariumi järgi viime oma maise vara vanaema ja vanaisa juurde ning ise oleme siis rohkem Pärnus. Mulle…

Olen oma tädi (ema õde) alati mammiks kutsunud. Sellest ajast alates kui mäletan, ta on meie kõigi jaoks mammi olnud. Nii meile, kui ka tema enda lastele ja omakorda nende lastele. Ka meie küla poetädidele ja tema sõbrannadele. Ta lihtsalt on…mammi. Meie mammi 🖤 Kui ma talle mõtlen, seostuvad mul…

Üks eriline inimene rääkis mulle kunagi, et kui ta oli 5 aastane, siis ta isa suri. Ta olevat hommikul tööle läinud ja tagasi koju ta enam ei tulnudki. Tema noorem vend oli siis kolmene. Aga tema ema pani kapi äärele 2 karpi ja seletas poistele, et kui teie elus juhtub…

Tean, et minu ja mu venna “kulinaarsed” oskused pärinevad meie kodust, õigemini kuulub kogu au meie emale. Tegelikult oli ka vanaema väga hea kokk. Ta kukkus õnnetult siis kui olin päris pisike ja teda iseseisvalt kõndimas ma polegi vist näinud. Ikka karkude ja mingi raami abiga. Aga tema lihapirukad –…

Ma pole ammu ühtegi retsepti avaldanud. Mitte, et ma enam süüa ei teeks, kuid toit täidab viimasel ajal üsna primitiivseid eesmärke – et saaks perel kõhu täis. Eks see olegi ju toidu peamine eesmärk ja kartul-jahukaste-sardellid teeksidki seda ning vägagi edukalt, aga see pole minu eesmärk. Ma olen alati mõelnud,…

Kell on 4:13, varahommik, õues alles kottpime. Mu 1,5 aastane Ruudi istub voodiserval ja karjub. Ei, tal ei tule hambad, pole gaasivalusi ega ta ei kukkunud voodist maha (jumal hoidku selle eest!) Ta lihtsalt ei taha enam magada (vähemalt ta ise arvab nii) vaid pigem trepi turvapiiretega mängida, mis suure…

3 aastat tagasi, päev pärast oma sünnipäeva olin kirjutanud oma lemmik märkmikusse, et otsin armastust. Peret. Kedagi, kellega luua oma traditsioone. Mul oli eelmine päev sünnipäev olnud ja ajajärk minu elus oli sündmusterohke. Olin ettevõtja, just avanud oma esimese isikunäituse, Delfi avaldas minust artikli kui teenäitajast toidufotomaailmas. Palju sõpru ja…

Kui keegi ütleb, et määrid liiga palju võid oma leivale, ära räägi temaga enam. Sa ei vaja sellist negatiivsust enda ellu. Ma olen tihti tabanud end mõttelt, et miks me küll töötame nii palju. Ajal ja ajastul, kus oleme alati kättesaadavad teiste jaoks, unustame tihti ära iseenda. Me lihtsalt justkui…

Minu ema on väga hea kokk, suurepärane isegi. Ja üldiselt nii palju kui ma oma lapsepõlvest mäletan, mäletan, et ilma hommikusööki söömata, keegi kooli-tööle-lasteaeda ei läinud. Veel tänagi, kui mina olen 32 ja mu vend on 40, siis mu ema meid enne maalt ära ei lase, kui kõhud täis. Hommikud…

  Detox-dieedi puhul on täheldatud, et see kõrvaldab kehast kergemini jääkaineid ja pahaaineid. Kõige lihstam on end turugutada smuutide ja suppidega. Et avokaado-armastus on sügavale südamesse pugenud, pakun välja ühe mõnusa püreesupi just sellega.

Kes meist ei armastaks musta rukkileiba? A kes meist ei armastaks reisida? Ja kes meist ei armasta seda esimest ampsu rukkileivast kui oled pikalt Eestist eemal viibinud ja juba kaua-kaua sellest salamahti unistanud?  Mäletan, et kui olime mitmeid kuid Eestist ära ja kojusõit hakkas lähemale jõudma, tegin igal öösel nimekirja…

Ma pean tunnistama, et ma olen üks tõeline supifänn. Külm, kuum; vürtsikas või koorene – bring IT on! Kõik söön ära. Ja Ruudi on vist ka selle geeni minult pärinud, ta on koguaeg hea söögiisuga olnud, aga supid meeldivad talle eriti. Konkreetset tomatisuppi ma talle teinud veel pole, aga armastan…

Sel suvel korraldas mu ema koos oma kamraadidega juba teist aastat lastele suvelaagrit. Vanuse alampiir oli 7 aastat, aga me Ruudiga olime ka igal päeval kohal nagu viis kopikat. Eelkõige söögi pärast, aga seltskond oli ka üle mõistuse vägev! Kuigi mu ema on vahel veidi vanamoodne, olin ma ikka väga…