Kui ma ühel jaanuari kuu varahommikul oma päevinäinud kohvriga Vantaa lennujaamas seisin, valdasid mind kummalised tunded. Ja see oli esimest korda nii, sest tavaliselt on lennujaamad just need kohad, kus õnnetunne hiilib juba päevi varem põue ega kavatsegi sealt lahkuda. Aga sel korral oli teisiti, kohe päris teisiti.
Mind ootas Valencia, Hispaania idarannikul kohe Vahemere rannikul paiknev sadamalinn. Mul oli ette bookitud keskklinna korteris väike tuba esimesteks nädalateks, kuid mis edasi saab, see veel oli lahtine. Olin kuu varem teinud taotluse liituda Erasmuse noorte ettevõtjate programmiga ja umbes 5 minutit peale taotluse kinnitamist sain jah sõna. Läks veel paar päeva mööda kuni võttis minuga ühendust maagiline Jesus Miguel Mencanta brändist, kes kutsus mind oma firmaga liituma. Kõik tundus justkui saatuse poolt kokku klopsitud ja minul jäi üle vaid kuuletuda.
Aga umbes samal ajal oli minu ellu tulnud noormees Rakverest ja üks eriti lörri läinud äritehing. Minnes sinna hetke tagasi oli vaatepilt selline – kükitasin oma ema kuuri taga ja hingata oli paganama raske. Ikka paganama raske. Teadmatus, ähvardused ja sõbrad, kes olid aastaid minu kõrval olnud, ütlesid hetkega minust lahti. Ei, ega ma neile seda pahaks pane, hea et nii läks, sest neile, kes jäid, nemad ongi väärt rohkem ruumi.
See hingamine on tõesti üks kummaline asi. Kui vaid tuleks meelde seda raskel hetkel teha, ei oleks rasked hetked enam nii rasked. Ausalt. Hinga, kõik saab korda. Hinga. Hinga. Hinga.
Aga olgu, tagasi Vantaa lennujaama. Muidugi olin oma päevinäinud kohvri liialt mälestusi täis toppinud ja vähemalt 6,5 lisakilo tuli hävitada. 2 mu lemmikkampsunit, üks paar kingi, mustad Lindexi teksad – need jäidki lennujaama naiste WC-sse. Olen neist vahel puudust tundnud, aga “need on lihtsalt asjad” tuletan endale meelde.
Paar tundi hiljem olin juba Barcelonas. See sigin-sagin lennnujaamas on mu lemmik. Ma alati võtan selleks aega ja lihtsalt peatun ja vaatan. Mul oli vaja jõuda rongiga Valenciasse ja nii ma oma õiget jaama otsima hakkasingi. Filmidest on meil tuttvav olukord kus kõik on sõbralikud ja lahked. Aga pean tunnistama, et päris nii see alati ei ole. Mul läks ikka omajagu aega, et leida inimene, kes mind oli nõus ka inglise keeles aitama. Nimelt oli rongijaamas streik ja mitmed väljumised tühistatud. Meenutad endale, et hinga ja märkamatult oledki juba õiges jaamas, näpuvahel õige pilt ja peagi peagi saabub ka rong, mis mind minu uute elupaika viib, järgnevaks kuueks kuuks.
Sõit Barcelonast Valenciasse võtab aega 3 tundi ja rongipiletid saab broneerida Spanish Rail kaudu (www.spanish-rail.co.uk).
Üks oluline aadress on ka www.renfe.com, sealt on leitav kogu info raudteevõrgustiku kohta.
Minu esimene elupaik oli kohe kesklinnas. Suur 5-toaline korter, kus omaniku Marieliga elas veel 2-3 üürnikku. Ja pisike koer, kelle nimi mul hetkel ei meenu.
Ma olin eelnevalt juba Hispaaniat külastanud, aga Valenciat mitte. Kiirelt arenev sadamalinn, mis on kuulus oma arhitektuuri ja PAELLA poolest. See päikesekollane riisiroog ongi üks nendest roogades, mis mind hetkega Valenciasse tagasi viib. Peagi jagan ka sellest retsepti.
Aga nüüd Valenciasse!
TOIT.
Eks toit ongi ise üks peamistest põhjustest miks ikka ja jälle end lennujaamast leian. Aga Valencia on PAELLA maa. Ausalt, selle sünnimaa ja neil on see päikesekollane riisiroog tõesti au sees. Minul läks veel eriti hästi, sest kohtusin seal ühe läti tüdrukuga, kelle elukaaslane oli läbi ja lõhki valencialane. Ja seepärast oligi mul suur au ühel pühapäeval nende vanematekodus ühest õigest paella teost osa saada.
FESTIVALID.
Märtsi alguses saab alguse seal üks kuulus festival FALLAS. Esialgu olin kindel, et sõda on algamas, aga tegelikult paar nädalat enne algabki öösiti ilutulestiku laskmine. Aga sealt edasi ongi elu üks suur festival. Iga päev kell 12 kogunetakse keskväljakule ja seal ei ole vaid sada inimest, vaid ikka mitmeid tuhandeid ja nad naudivad…ILUTULESTIKKU. Pigem see meenutab pommitamist, aga seda vist oleks poliitiliselt ebakorrektne niimoodi kirjeldada. Aga see on tõesti üks vaatepilt, mis ei ununu iial, sest enamus inimesi on riietunud end valencia rahvusrõivastessse, terve linn on täis erinevaid skulptuure ja inimesed on muretud ja rõõmsad.
RANNAD.
Kas teadsid, et Valnecias on keskmiselt 300 päeva päikest? Kõlab vingelt eks? Sel päeval mil mina otsutasin surfama minna oli muidugi külm ja pilvine, aga sellest polnud midagi.
ARHITEKTUUR.
Esimesed nädalad elasin ma keklinnas, õigemini Rustafa linnaosas, mis on nagu meie kalamaja. Aga siis kolisin EL Carmen linnaossa, mis on vana kalurite linnaosa rannas. Kui olin end sisse seadnud, siis esimesed nädalad ma lihtsalt lasin end tänavatel kulgeda. Vana ja uus arhitektuur on mõnusasti põiminud, kus kõige soub kokku omal kohal olev tänavakunst. Pluss, ma kimasin kogu aeg rattaga ringi, sealne laenutussüsteem sobis mulle väga hästi, esimene pool tund tasuta, aga alati võimalus uus ratas võtta ja neid rattaparklaid oli ideaalselt üle terve linna jaotatud. Päris Scott ei olnud, aga asja ajas ära ikka.
KOHVIKUD.
Kui mu mälu mind ei peta, siis neid kohvikuid on Hispaania linnades iga ruutmeetri kohta kõige enam just Valnecias. Neid tõesti on palju, kuid ikkagi kujunevad oma lemmikud välja juba õige alguses ja ka sel korral läks nii. Ümber nurga olev väikene tapase baar, mis võlus oma rustikaalsusega ja kus me igal pühapäeval vähemalt ühe õlle jõime. La Bonita võitis mu südame aga väga kiiresti, toit ja teenindus – numero uno! Lisa sinna vaade Vahemerele ja mõnus suvine vaib terve aasta läbi.
Ja pisut vähem kui 6 kuud hiljem leidsin end jälle rongis, teel Barcelonasse ja sealt juba edasi Tallinna. Ma ei saanudki Valneciaga üheks, ei teagi, kas selles mängis rolli aeg, inimesed või hoopis minu kodused tegurid. Kas soovitan Sul minna? LOOMULIKULT! Mine söö peallat, naudi pikki jalutuskäike kesklinnas või rannaribal. Kas selleks peaks just 6 kuud võtma, pigem mitte. Aga ühe vahepeatusena soovitan kindlasti Valenciat külastada.
PS! Just Valencias võitsin ma oma esimese rahvusvahelise toidufoto konkursi.
