Ma olen juba mitu aastat pühendanud end rohkem teekonnale kui sellele kuhu ma jõuda sooviks. Soov õppida ja areneda, end proovile panna, nuttu ja naerda, ebaõnnestuda ja õnnestuda. Ma pole unistanud fotograafiks saamisest või eduka blogi pidamisest, küll aga olen ma tahtnud ägedaid pilte teha, oma kaamerat viimase detailini tundma õppida, ägedaid projekte luua ja elluviia.
Ja ma ei tunne end siiani kui fotograaf. Mulle lihtsalt nii paganama palju meeldib kõik see mis ma teen. Ja selleks ei vaja me ei tiitleid ega ametinimetusi.
Põhjus miks ma seda siia kirjutan on see, et sel suvel sain ma kirja EAS’ist ja nemad kutsusid meid perega Eestisse puhkama. Neile meeldib minu käekiri, minu tabatud emotsioonid ja nad sooviksid minu fotosi nende fotopanka. See on suurim kompliment, suurem kui mistahes rahasumma.
Ja nii me ühel reedel pakkisime kotid ja asusime teele – pealinna Tallinna nagu ühed ehtsad turistid.
Ööbisime Kalev Spas, nautisime Tallinna vanalinna ja veetsime ühe eriti toreda päeva Prangli saarel.
Aga mis siis, et pühapäevaks oli mul toss nii väljas, et ma ei suutnud ühtki sõna lausuda. Aga süda oli tänutunnet ja rahulolu nii täis, et ajas veidi ülegi. Lapsed olid rõõmsad ja magasid nagu notid.
Me ei pea oma ilusast Eestimaast kaugele minema, et nautida puhkust, head sööki ja põnevust. See kõik on meil siin olemas, pead selle vaid üles leidma. Ja siis sellesse uuesti armuma.
