Minu emale. Ja tema Napoleoni koogile.
Olin veendunud, et minu ema tehtud Napoleoni koogist paremat ei ole. Ta on suurepärane kokk, kuid see tema kuulus kook, see kuulub hoopis teise kategooriasse.
Ega asi ehk polegi lihtsalt selle maitses, pigem ikka kogu protsessis. Ta kasutab siiani keedukreemi tegemiseks puulusikat ning tema Singeri mikser on ligi 20 aastat vana, mille juhet on paps mitu korda parandanud. Tema salajaseks komponendiks on tilgake mandli essentsi ning kaunistuseks vahelehtede puru.
Ei mingit moosi, ei mingeid röstituid mandleid. Lihtne ja ülemõistuse maitsev.
Kuni siiani teadsin, et see südame osa, mis kuulub kookidele ja ülejäänud pagaritoodetele, on jäägitult minu ema tehtud Napoleoni koogi oma. Kuid nii nagu vahel suured armastuslood saavad otsa, sai ka meie oma.
Valencias on hetkel käimas festival nimega Fallas. Rahvas pidutseb olenemata vanusest ja soost pea kaks nädalat. Linn on ehitud miljonitesse tuledesse ja iga naabruskond on uhkem kui teine. Minu, kui võhivõõra ränduri jaoks iseloomustab seda festivali kaks peamist märksõna – püssiroht ja Churrod.
Oh Churrod. Just nendest ma tegelikult tahtsingi rääkida.
Ma polnud nendega varem kokkupuutunud. Ja tean, et minu järgnev lause on hirmus lääge ja paras kilšee, aga see oli üks tõeline armastus esimest ampsust.
Ühel õhtul jalutasin koju ning kõndisin mööda pisikest järelhaagisest, kuhu oli üks tore pere teinud Fallase ajaks Churro kohviku. Ei midagi elegantset ja pisut kõrbenud õlilõhn ei olnud atraktiivne, veel vähem isuäratav. Peatusin kioski ees ning laususin “dos churros por favor.” Arve oli 2 EURi ja hetke pärast jätkasin oma teekonda oma pisikese paberi tuutu ja kahe Churroga.
Ettevaatlikult, mitte sõrmi kõrvetades, murdsin endale pisikese tüki. Ma jäin seisma ja mõtlesin, oh no. See krõbe pealispind ja siidine sisemus. Peale raputatud suhkrukristallid sulasid suus ja pisut soolane järelmaitse, puhas match made in heaven.
Ma tean, et mu puusad ei rõõmusta selle üle ja minu rannavorm peab järgmist hooaega ootama, kuid minu tutikas armastulugu on kõike seda väärt.
Et mitte üksi siin liidus olla, tule ka!
sul on vaja:
1,5 spl suhkur
0,5 spl kaneel
75g võid
250 ml vesi
0,5 tl sool
140g jahu
3 muna
instruktsioonid.
Võta väike kastrul ja lisa sinna vesi ja või.
Keskmisel kuumusel ning pidevalt segades lase vedelik keema ja tõsta tulelt.
Nüüd lisa jahu ning sool ja sega nii kaua kuni taigen võtab palli kuju. Visplit Sa selleks ei vaja, küll aga head spaatlit ja biitsepsit. Viimaks lisa kolm muna ja sega seni, kuni taigen on konsistentsilt mõnusalt siidine.
Võta teine pott ja lisa sinna õli. Pisut üle veerandi. Ära kasuta väga väikest potti, sest kui õli liiga kuumaks ajad, riskid enda põletamisega ja seda Sa kindlasti ei tahaks.
Pane taigen pritsimikotti ja otsi välja tähekujuline otsik.
PS! Kuna taigen on üsna raske, lõhkusin esimestel kordadel kohe oma pritsimiskoti. Seega, nii nagu mu ema alati ütleb, kui tahad odavat ja head, pead ostma kaks korda. Esmalt odava ja siis alles hea.
Pritsi meelepärase pikkusega churrod küpsetuspaberiga kaetud plaadile ja tõsta külma u 15 min. Meelepärane pikkus vali ise, üldjuhul jääb see 5-7 cm vahele ning lõpeta ots noa või kääride abil.
Esimesel korral ei pruugi kohe õnnestuda, aga tegelikult on see üsna lihtne.
Kui oled veendunud, et õli on piisavalt kuum, tõsta esimene churro sisse. Kuumus peaks olema vähemalt 170C
Kui Churrod on kuldpruunid tõsta need paberile kuivama.
Kui kõik valmis, raputa üle kaneelisuhkruga.
Kõige traditsioonilisemaks lisandiks Churrodele on lihtne šhokolaadi kaste.
100 gr tume šhokolaad 100 gr vahukoor
Otsi välja pisike kastrul.
Tükelda šhokolaad ja tõsta need koos vahukoorega kastrulisse. Kuumuta segades ning veendu, et Sa segu keema ei aja. Üsna pea saad endale siidise ja rikkaliku šhokolaadikastme.